31 March, 2014

Cape Verde - Sal Island


Sal saar ülevalt

Seekordne trip viis meid läbi Amsterdami Roheneeme saartele (Cape Verde). Saarestik ise koosneb paljudest pisikestest saartest, aga meie lennuk maandus Sal saarel.


Stuudiotuba hotellis



Tegu on väga ilmetu saarega, kus rohelisega on neil kitsas, nii toidulaual kui ka looduses. Kui keegi peaks kunagi tahtma teha filmi taaskord Kuu peal käigust, siis oleks see kõrbeline saar ideaalse maastikuga. Muidugi peaks sealt ennem prügi ja kilekotid ära likvideerima. Nii kaugele kui silm ulatub, ei pruugi ühtegi rohelist täppi näha. Ometi tähendab saarestiku nimes olev "verde" rohelist.


Jahutavad Caipid

Kohalikud ja ka isehakanud kohalikud, kes on erinevatest Aafrika riikidest sinna kokku tulnud, on mõnusad hipidest sussi lohistajad, kel pole kuhugi kiiret. Saare loosungki on "No Stress". Kui Eestis oleme harjunud, et kõik peab käima kui kellavärk, olgu siis tegu restorani või mõne muu asutusega, siis siin suhtutakse asjadesse vähe aeglasema loomingulisusega. Isegi poes käik võtab kauem aega kuna nendega kauplemine on nii aeganõudev ja vaevaline protsess.


Väike


Kanatädi. Iga päev tuli ja grillis kana. Taksojuhid ostsid.

Niisiis Amsterdamist väljus me lend varahommikul ning kestis 6 tundi kopikatega. Poleks arvanudki, et nii kaua, aga õnneks magasime pea kogu lennu. Saime istuda kahekesi kolme koha peal ja end igatepidi sirutada ning tunnid aina möödusid. Piloot oli sellel lennul eriline jutupaunik, koguaeg tahtis anda infot kus me hetkel asume või palju väljas temperatuur on. Nii ei jäänud meil nägemata Kanaari saared millest üle lendasime ega Cape Verde silmapiirile ilmumine. Võibolla oli see ka kapteni esimene lend siia kanti, miks ta muidu nii õhinas oli.


Rõõmsad modellid


Puuvilja müüja käis kohvikust kohvikusse, et värske kraam enne oksüdeerumist maha müüa. Kallilt muidugi, sest Sal saarel selliseid asju ei kasva..



Lennuk maandus Sal saarel ning lendas osa rahvaga edasi Gambiasse, Banjul'i. Sel hetkel kui Margus avastas, et see lennuk sinna edasi lendas, tekkis tal hinge kahetsus, et oleks võinud ka hoopiski sinna lennata. Nimelt on ta seal 2 korda käinud ning miski seal jättis nii sügava mulje, et ta oleks tahtnud minule ka seda paika näidata. Aga noh next time siis!


Mis viga päevavaras olla


Tänav


Rõõmus maja

Lennujaamast, passikontrollis saime viisad osta, 25euri nägu. See käis kiiresti erinevalt pagasi ootamisest, mis võttis nii väikses lennujaamas aega imekspandavad 50 minutit. Lõpuks saime oma õnnetu kohvri kätte ja asusime transfeeri otsima. Olime eelnevalt hotelliga suhelnud ja kokku leppinud, et 10 euro eest tuleb mees bussiga ja viskab meid hotelli. Kõik toimis ja varsti olimegi Santa Maria linnas kohal.


Kõik teed on laotud vulkaanilistest kivimitest


Igal külal oma hull. See vend käis kitarriga mööda küla ringi, tinistas ja nautis lihtsat elu



Sakaroule hotellis võttis meid vastu kehva inglise keelega poiss, kes meid tuppa juhatas. 3 minutit pärast tema lahkumist koputati toa uksele ja meid tuli tervitama prantslasest hotelli manager isiklikult. Tema on ka see mees, kes meile hommikusööki serveeris. Sellega oli selline lugu, et meie eestlased pole ikka harjunud kui lauale pannakse kuiv sai ja moos ning kõrvale pakutakse lahjat filtrikohvi koos banaaniga. Aga paljudele teistele rahvustele sobib selline lähenemine hommikusöögile vist kenasti, sest sööjaid jagus.



Mina käisin, meie seal veedetud viiest ööst, neljal hommikusöögil. Margus oli kuivetanud saia peale rohkem solvunud ning tema jõudis ainult kahele hommikusöögile.
Fakt oli see, et päevane kohviannus tuli kuskilt mujalt endale sebida. Keskmine kohvi hind Sal saarel on 1,50 euri. Leiab ka kohti kus 1,30 euri. Odavam kui Eestis ning pole veel kuskil pidanud kvaliteedis pettuma. Arvestades, hiljuti kodumaal, Margusega juhtunut, Kehrwiederi kohvikus, Solarise keskuses, kui ta tellis cappuccino ning talle anti espresso. Küsimuse peale, et miks ei ole kohvil vahustatud piima peal vastas teenindaja tähtsalt: "Aa jaa, piima saate siit kannust ise peale valada." Too eesti "cappuccino" maksis 2.70.
Saarel aga on mitmeid italiaanode kohvikuid ning kõigil olid korralikud kohvimasinad ka.


Mäss



Olime varem netist lugenud ja tuttavatelt kuulnud, kes varem seda saart külastanud, et tegu päris kalli kohaga. Aga juba Amsterdamis sai selgeks, et kui tuled sellisest jõukast superriigist nagu seda meil Eesti Vabariik on, siis ei tundu ükski koht maamunal väga kallis, sest Eesti hindu on raske ületada.
Lõunati ja õhtuti käisime väljas söömas ning alati tundus, et see, mis summat küsiti, vastas ootustele ning taldrikul olevale. Leidsime endale ka lemmikkoha, D'Angelo, mis oli merevaatega tagasihoidlik restoran. Seal oli menüü, aga oli ka variant võtta bufeest süüa. Me eelistasime menüüd, sest mine sa tea, mis kellast neil seal kuumas see buffee väljas oli. Ausalt öeldes ei näinud seal seisnud toit ka kõige apetiitsem välja.


Blue Hole


Kuul


Enamik terrasse oli laotud kahhelkividest, mis ehitajad lihtsalt kuskilt olid saanud. Tulemuseks vahva mosaiik

Võibolla võlus meid hoopis see, et kohe esimene kord seal süües sai Margus oma teise õlle tasuta. See lihtsalt unustati arvele lisada. Juhtus päris mitmel korral, et miski asi oli arvetelt puudu. Noh, aga tagasihoidlike eestlastena ei hakanud me näpuga järge ka ajama ja targutama, et meil see või too asi puudu. Küll inventuuris hiljem selgub ;)


Hailaht


Pühapäeval sattusime taaskord sinna lõunat sööma ja ohh seda keskpäevast pidu ja pillerkaart, mis restos oli. Elav muusika, kohalikud perekonnad eks ikka kümneliikmelised, ja muidugi palju toitu. Seal pidigi nii olema, et pühapevad on perepäevad ja selleks puhuks on restoranidesse muusikud palgatud ja ka rohkem tööjõudu tööle määratud. Kõik toimib, teenindajad sibavad ringi ja kõik õlled ja toidud said seekord arvele lisatud.




Vana soolakaevanduse üks osa



Margus rääkis mulle kaks päeva, et ma pean hakkama kala sööma, sest me oleme ju saarel ja siin põhitoit kala jne. No mitte et ma kala ei sööks aga ma tahtsin ennem kindlaks teha, kas nad ka kana ja pastat valmistada oskavad. Hiljem sain aru, et kala tuleb neil siiski kõige paremini ja loomulikumalt välja.


Soolakaevandus, kus ühes bassus ka inimesed supelda said

Kalaga on nii, et igal keskpäeval saabuvad kalamehed merelt ning rannas oleva silla pealt saab värsket kala osta. Aiakärudes on kalad hunnikutes, sillal puhastatakse, kaalutakse, fileeritakse ning kõik jäägid, mis tekivad visatakse ookeanisse tagasi. Täiuslik ring! Mõni teeb muidugi ka kavalat äri, et vehib seal oma 2 päeva tagasi püütud haiga ning iga pilt, mis teed maksab tema hinnangul 1 euro. Pildistasin ka siis pahaaimaatult seda kuivand, kortsus haid, mille peale pistis, vennike lõugama: "One euro, one euro!?". Ütlesin, et ole rahulik kustutan pildi ära, maksad sina mulle 1 euro. Selle peale jooksis tal juhe kokku. Endalegi üllatuseks suutsin mitmelgi korral need kohalikud business-mänid üle kavaldada ja nende kauplemisoskuse kahtluse alla panna.


Kite Beach

Õhtune Caipirinha

Ühelt pisikeselt tänavalt leidsime kuue lauaga koduse restorani. Tädikesel oli A4 peale välja prinditud uhke menüü, kõikvõimalike roogadega. Erinevaid kalasid ja kana ning magustoidud jne. Tegelikut aga olime sel õhtul tuunikala otsingutel, sest päeval nägime, et sillal oli päris palju pirakaid kinni püütud. Meie õnnetuseks oli tätal pakkuda ainult päevakala, mille nime ma praegu meenutada ei suuda. Kuna kell oli palju, siis otsustasime, et ok jääme sinna siis. Kala kõrvale oli keedukartul ja -kapsas. Roheliseks salatileheke. Polnud viga! Järgmisel õhtul tegime uue katse, et kas nüüd on tuunikala, sest menüü on ju A4 peal ning võimas. Ka siis oli tal pakkuda vaid päeva kala. Huvi pärast küsisime kana kohta ka, et saada kinnitust menüü mitte vajalikkusest antud restos. Selle peale naine naeratas ja ütles, et saarel on "chicken problems". Kanaliha pidi kuskil kinni istuma ja saarel ei olevat kuskil kana. Hiljem sel õhtul sõime kana karri kastmes.
Küsimus on hoopsiki varudes ja nende planeerimises. :)


Kortsus haiga mees


Nunnud reas

Üks päev kui olime päikesest põlenud, otsustasime, et randa too päev ei lähe, küll aga rendime rolleri ja sõidame saarele tiiru peale. Muidugi pakutakse ka kõikvõimalikke erinevaid ekskursioone, et näha ära saare 3 põhi vaatamisväärsust, mõttetult kalli hinna eest. Rolleri rent maksis 35 euri/24h. Me aga tahtsime pooleks päevaks, sest mine tea, kui pargid rollu ööseks hotelli ette, siis kas see seal ka hommikul alles on. Ja öösel ju ei sõida ning saar on nii väike, et isegi pooleks päevaks on rollut palju renditud. Saime 25 euriga.


Salapärane putka meie rõdu all, mille luuk avanes ööseks..


Kohalikud käisid puhast vett kanistritega sellest majakesest toomas

Esialgu sõitsime Sal saare pealinna Espargosesse. Ning sealt edasi mööda olematud teid ühe põhi vaatamisväärsuse Blue Hole juurde. Vesi möllas ja inimesed ahhetasid. Üks hulljulge kohalik isegi hüppas sinna mässleva vee keskele ning ujus elusa ja tervena sealt välja. Noh, kuidas sa muidu endale õhtuks turistist kaaslase sebid, kui mitte julgustükke tehes. Eks ta oli sinna auku oma elus juba hüpanud ka, seega vana trikk tema jaoks. Tegime ka mõned pildid ja eks me ahhetasime ka korra või kaks.




Tagasi pealinna läksime vähe teist teed, et oma sisikonda säästa. Roller oli ka päevi näinud ja tunda oli, et amortidega kõik ikka päris korras ei olnud. Enne linna jäi meile tee peale ette eeslinn ehk kõikvõimalikust käepärasest tränist ehitatud elamud. Isegi 2 lehma, 3 hobust ja 1 kitse nägime. Kuigi ma ei kujuta ette, kust nad oma päevase sööginormi täis saavad, sest laavakivi ju ei kõlba söögiks ning rohelust pole. Saarel pakutakse ka hobustega safarit, turistidele. Tahaks loota, et need kolm kleenukest polnud turiste näinud. Ei tea.


Kala puhastamine


Koolilapsed

Linnas tegime ühe pettumust valmistava lõuna ning kimasime edasi hailahte vaatama. Kohalikud käivad seal koos turistidega haikalu söötmas, et need ikka ja jälle tagasi tuleksid ning rumal turist neid lähedalt näha ja pildistada saaks ning sedamoodi kohalikule mehele ka mõne kopika annaks ning too oma perele leiva lauale tuua saaks. Täiuslik ring! Teine asi, miks need haid nii madalale ronivad on see, et nad otsivad kivide alt igasugu molluskeid, keda siis pintslisse pista. Ka Margus ronis koos musta mehe ja fotokaga põlvist saadik vette ja tegi paar pilti. Haidele tuli läheneda nõnda, et päiksest tingitud inimese vari ei langeks haikala suunas vaid teises suunas. Muidu pidi kala ohtu tunnetama ja minema minema või siis ründama. Mina pidasin oma jalgu liiga ilusateks ja kalliteks, et mitte riskida nendest ilmajäämisega seal haises vees. Loomad on siiski ettearvamatud, ütelgu see kohalik mees mulle kas või 50 korda "No dangerous!"


Need punased on eriti armsa silmavaatega


Vaade sillalt, kus toimus igapäevane kala jagamine

Edasi vaatasime üle soolakaevanduse, mille sissepääs maksis kas 5 euri või 550 escudot. Selle raha eest pidi minema läbi tunneli ja sealt avanes vaade soolavannide väljale. Ühes vannis said inimesed ka supelda ja siis pärast 1 euro makstes end soolast puhtaks pesta. Lisaks oli veel võimalik viieka eest seda soola kaasa osta. Meie ainult vaatasime kaugelt viieka eest, kuidas valget nööritakse.


Iga päev on kalapäev

Sealt alustasime ka tagasiteed oma Santa Maria linna, kuid teel tegime veel väikese peatuse Kite Beachil. Vaatasime üle surfarite paradiisi. Antud saar ongi super nendele, kes tegelevad lohesurfi või mõne muu surfiga. Alati on saarel tuult. Kui pole ühes rannas, siis teises on kindlasti. Korraga võib üleval tuule käes mängimas näha, silmaga hinnates, umbes 200 lohet. Võimas pilt! Samas teises rannas on suhtkoht rahulik laine ja niisama passiivset rannapuhkust nautiv turist saab ka varba vette kasta.


Töömees parandab teed

Kokku sõitsime umbes 60km, pärast tankisime veel rollerit 3 euri eest ja viisime tagasi. Päris ränk tuul on ikka, et kui rolleiga maanteel sõita, siis peab arvestama, et koguaeg on selline tunne, et järgmine iil pühib su kraavi. Õnneks aga oli roller madal ja juht tasemel ning me jäime püsti.


Kuumaastik vulkaaniga

Ostudest rääkides siis Margus tahtis osta maske ja mina tahtsin kindlasti mingi maaliga sealt saarelt lahkuda. Enamus maske ja ka muu nänn oli pärit mandri Aafrikast, Malilt ja Senegalist. Kokku kauplesime välja 3 maski ja kaks maali. Enamus müügimehigi oli pärit Senegalist ja nendega kauplemine on omaette juramine.
Nemad võiks minuga ilmselt seal pool päeva maha kaubelda, mina aga tahan ju päikese kätte siruli ka saada. Tõesti, metoodika on teine, kui Egiptuses, Türgis või Marokos. Kui seal on kiire kiire, ütled sina hinna, ütleb tema kiirelt hinna, siis siin kogesin uima tippu.


Kohustuslik pilt saare kõige väiksema palmiga :)


Kalamees

Üks eriti lahe maski müüa, kelle poodi me juba ühe korra olime sisse astunud, ütles, et vali välja kõik asjad, mis sulle meeldivad ja mina ütlen väga hea hinna. Margus oli juba eelmine päev ühe maski välja vaadanud, lisaks leidsin mina ühe käeehte. Müüa kutsus meid lahkelt istuma ja tegi "mega hea" hinna – 180 euri. Lahkusime viisakalt. Bisnessmän aga jäi oma eludiili ootama...
Kõrval poest saime samasuguse maski 20 euriga.


Blue Hole

Maali lasime ühel tänavakunstnikul maalida. Leppisime hinnaks 20euri ja läksime järgmine päev järgi. Saime täpselt sellise suuruse ja pildiga nagu olime soovinud. Kui maksmiseks läks olid müügiprotsessi juurde ilmunud puuk kunstnikud, kes ka diilist oma osa saada tahtsid. 20-ne asemel küsiti nüüd juba 22, sest kursivahest tingituna tõuseb hind?!?... No ega ikka ei tõusnud küll. Väikse vaidluse peale saime oma pildi kokkulepitud hinnaga ikka kätte.


Laev, mis 5 aastat tagasi, hai lahes, karile sõitis

Hotelli eest maksmisega tekkis meil ka pisike probleem. Nimelt küsis manager meilt stuudiotoa eest rohkem kui oli kokkulepitud. Aga ega me ei teadnud, et seal ka väiksemaid tube olemas on. Ja ega meie ise end sinna tuppa ei juhatanud. Helistati hotelli omanikule, arutati, otsiti e-mailidest. Margusel olid e-mailid välja prinditud, kus seisis selgelt odavama toa hind. Vahe oleks tulnud 8 euri öö eest ja öid oli 5. Lõpuks oligi meie võit!! Kingitud upgrade :)
Aa selline asi ka veel, et meie hotellitoa rõdust umbes 30m kaugusel asus kiirtoidu putka. Mille luuk avanes õhtuhämaruses ja sulgus öösel kolme nelja ajal. Olenes palju kundesid või siis serenaadi lauljaid jagus. Tõepoolest selle väikse putka ümber käis suurem trall kui kohalikus ööklubis (kuhu me ei jõudnud, sest see tundus suletud olevat). Kitarridega poisid istusid ja laulsid truult iga õhtu, toidukoha ette paigaldatud pingil istudes. Vahepeal valas lahke putka-emand neile pitsikese kangemat lauluõli ja nii need pimedad ööd neil seal möödusid. Minul oli chill, sest magan kõrvatroppidega. Teiste hotelli külaliste eest ei oska rääkida, kas nemad pigem nautisid või siis hate'sid seda serenaad-orkestrit.


Munapead



Lennujaama viis meid tagasi takso, mille prantslane meile tellis. Kõik käis kiiresti. Seekord oli tegu päevase lennuga ja need 6 tundi venisid. Amsterdami jõudsime suht hilja. Hotell oli meil võetud raudteejaama lähedale, umbes 5min jalutada. Hommikul sõime ja tõime oma pagasi teise hotelli pakihoiust ära. Olime nädala eest Amsterdamis shopanud kuid polnud mõtet kogu kraami saarele kaasa tassida. Seega jätsime selle suvalistesse kilekottidesse pakituna hotelli pakihoidu. Muidugi lootusega, et see nädala pärast vees kenasti seal kükitab.
Kõik läks nii kuis plaanitud.
Nüüd oligi ees vaid viimane lend, Tallinna suunas. Muidugi koos väiksese vahemaandumisega Riias.



Kunst Amsterdamis, voodi kanalil